Alguses oli isegi tuvide hankimisega jama.
Nüüd on jama, et ei tea, kellele omi sõnu saata ja miks. Tarku on nõnda palju tekkinud, et keegi ei taha enam teada tõde, keegi ei huvitu enam õiglusest. Õigusest küll, ma olen nõus, kuid seda saab ka vajaliku koguse hõbeseeklite eest. Ja mis kasu sellest siis on? Aastasadade pärast, kui keegi juhtub ajahoidlas ringi tuhnima ja peaks sellise ostetud õiguse avastama, peaks ta selle õiguse ostjat vist heal juhul rikkaks mölakaks. Mina küll pean, aga samas on mul selleks ka täielik õigus. Oma esimesel eluajal ei leidunud ühelgi mehel piisavalt kulda ja kalliskive, et mu sõnade õigsust enda kasuks pöörata.
Vist selle pärast mind Raamatusse pandigi.
Muidugi ei istu ma praegu oma troonil. Millest ei ole ka kahju, sest troon oleks praegusel ajal liiga eputamine. Vaadake või seda Britannia kuningannat - kena tädike teine, aga ega tema arvamustest eriti hoolita. Troon ju on ja niiöelda võim ka, kuid mis kasu tal sellest on, kui ainus, mis ta vanade aegade kombel teha saab, on inimeste rüütliks löömine. Kuigi - ka see toimub teiste inimeste soovitusel, mispärast on selle tiitli saanud ikka päris imelikud inimesed.
Vähemalt minu arvates.
Mina ei löönud kunagi rüütliks ühtegi bardi. Hea küll - mees ta ju on ja laulda ta ju võib osata, aga kui ma sõjakäiguks rüütleid vajan, ei kujuta ma ette, et mingi bard mu retkele kaasa tuleks. Eriti veel selline, kellel mu väeosa nähes silmad särama ja ihu imelikuks läheb. Kusjuures ma ei mõtle siin oma amatsoonide divisjoni.
Imelik igal juhul.
Jah - ma ei istu troonil, sest lisaks võltslusele, mis tänapäeva maailmas vohab, ei ole mul ka antud juhul troonil istumiseks sobivat keha. Ma ei ole ümber sündinud, lihtsalt mu mõtted leidsid kodu ühe üpris asjaliku inimese peas ja mu vaim nõudis pärast tänast juhtumist, et ma ikka peaks ka enda mõtted avalikuks tegema.
Nimelt tahtis ema (see tähendab - minu poolt varjupaigana kasutatava keha omaniku ema), et ma täna ise riiulid tolmust puhtaks pühiks. Ma siis muidugi vastasin, et ei viitsi, et mulle ei meeldi ja nii edasi.
"Tee aga ise, siis näed, kui palju ma pean sellega kogu aeg vaeva nägema."
Kuigi ma tahtsin kohe vastata, otsustasin töö ära teha, et oma saalomonliku õiguse ikka ära kontrollitud saaks. Pühkisin ühe sektsioonkapi riiulid tolmust puhtaks kõigest kahekümne kolme minutiga. Sest iga riiul tuli tühjaks tõsta mõttetutest vidinatest a la Rakvere Lihakombinaadi logoga kahe sentimeetri pikkune kummist siga või entsüklopeediate ette korralikult sätitud kahekroonine ja eelmainitud sea suurune plastmassist mänguauto, mille tädilaps oli kaks aastat tagasi meile unustanud. Kui kõik oli tühjaks tõstetud, sai tolmu pühkida, et siis hakata taas asju tagasi laduma.
Riiulipinda, mida pühkida vaja, oli minu arvastuste kohaselt umbes 0,25 kuni 0,3 ruutmeetrit.
Ja siis ma mõtlesin, miks inimeste meeldib enda rumalate harjumuste ja maitsete pärast teiste elu, tuju ja päeva rikkuda.
"Kui on nii raske neid riiuleid puhtana hoida, siis prügikast on laua all, kuhu kõik see jama ilusti ära mahub."
Ema vihastas.
Mina olin loogiline.
Kui talle ei meeldi seda teha, siis visaku see jama ära ja kahekümne kolme minuti töö asemel saaks sama asja tehtud kahe koma kolme minutiga. Koos vahepealse kohvipausiga.
Ei ole õige oma meeldivusi teistele peale suruda ja sundida neid teisi siis vaevlema tegudega, mida saab tegelikult hoopis lihtsamalt teha.
Nüüd on jama, et ei tea, kellele omi sõnu saata ja miks. Tarku on nõnda palju tekkinud, et keegi ei taha enam teada tõde, keegi ei huvitu enam õiglusest. Õigusest küll, ma olen nõus, kuid seda saab ka vajaliku koguse hõbeseeklite eest. Ja mis kasu sellest siis on? Aastasadade pärast, kui keegi juhtub ajahoidlas ringi tuhnima ja peaks sellise ostetud õiguse avastama, peaks ta selle õiguse ostjat vist heal juhul rikkaks mölakaks. Mina küll pean, aga samas on mul selleks ka täielik õigus. Oma esimesel eluajal ei leidunud ühelgi mehel piisavalt kulda ja kalliskive, et mu sõnade õigsust enda kasuks pöörata.
Vist selle pärast mind Raamatusse pandigi.
Muidugi ei istu ma praegu oma troonil. Millest ei ole ka kahju, sest troon oleks praegusel ajal liiga eputamine. Vaadake või seda Britannia kuningannat - kena tädike teine, aga ega tema arvamustest eriti hoolita. Troon ju on ja niiöelda võim ka, kuid mis kasu tal sellest on, kui ainus, mis ta vanade aegade kombel teha saab, on inimeste rüütliks löömine. Kuigi - ka see toimub teiste inimeste soovitusel, mispärast on selle tiitli saanud ikka päris imelikud inimesed.
Vähemalt minu arvates.
Mina ei löönud kunagi rüütliks ühtegi bardi. Hea küll - mees ta ju on ja laulda ta ju võib osata, aga kui ma sõjakäiguks rüütleid vajan, ei kujuta ma ette, et mingi bard mu retkele kaasa tuleks. Eriti veel selline, kellel mu väeosa nähes silmad särama ja ihu imelikuks läheb. Kusjuures ma ei mõtle siin oma amatsoonide divisjoni.
Imelik igal juhul.
Jah - ma ei istu troonil, sest lisaks võltslusele, mis tänapäeva maailmas vohab, ei ole mul ka antud juhul troonil istumiseks sobivat keha. Ma ei ole ümber sündinud, lihtsalt mu mõtted leidsid kodu ühe üpris asjaliku inimese peas ja mu vaim nõudis pärast tänast juhtumist, et ma ikka peaks ka enda mõtted avalikuks tegema.
Nimelt tahtis ema (see tähendab - minu poolt varjupaigana kasutatava keha omaniku ema), et ma täna ise riiulid tolmust puhtaks pühiks. Ma siis muidugi vastasin, et ei viitsi, et mulle ei meeldi ja nii edasi.
"Tee aga ise, siis näed, kui palju ma pean sellega kogu aeg vaeva nägema."
Kuigi ma tahtsin kohe vastata, otsustasin töö ära teha, et oma saalomonliku õiguse ikka ära kontrollitud saaks. Pühkisin ühe sektsioonkapi riiulid tolmust puhtaks kõigest kahekümne kolme minutiga. Sest iga riiul tuli tühjaks tõsta mõttetutest vidinatest a la Rakvere Lihakombinaadi logoga kahe sentimeetri pikkune kummist siga või entsüklopeediate ette korralikult sätitud kahekroonine ja eelmainitud sea suurune plastmassist mänguauto, mille tädilaps oli kaks aastat tagasi meile unustanud. Kui kõik oli tühjaks tõstetud, sai tolmu pühkida, et siis hakata taas asju tagasi laduma.
Riiulipinda, mida pühkida vaja, oli minu arvastuste kohaselt umbes 0,25 kuni 0,3 ruutmeetrit.
Ja siis ma mõtlesin, miks inimeste meeldib enda rumalate harjumuste ja maitsete pärast teiste elu, tuju ja päeva rikkuda.
"Kui on nii raske neid riiuleid puhtana hoida, siis prügikast on laua all, kuhu kõik see jama ilusti ära mahub."
Ema vihastas.
Mina olin loogiline.
Kui talle ei meeldi seda teha, siis visaku see jama ära ja kahekümne kolme minuti töö asemel saaks sama asja tehtud kahe koma kolme minutiga. Koos vahepealse kohvipausiga.
Ei ole õige oma meeldivusi teistele peale suruda ja sundida neid teisi siis vaevlema tegudega, mida saab tegelikult hoopis lihtsamalt teha.
